Kaltsuvaibamaania vol.2 :)

Tere taas, Kullakesed!

Püüan pidada lubadust ja endiselt tehtud töid usinalt üles riputada. Niikuinii on peagi käes jõulud (jah, ma juba olen alustanud tööd, et Päkapikkudel ja Jõulumemmedel-Taatidel oleks jõulude ajal vähem stressi kingituste sebimiseks ja rohkem võimalik aega veeta oma kallitega).

Niisiis... nagu ma eelmises postituses juba veidike jõudsin "säutsuda", olid heegeldatud muffinid ainult üks hästi kavandatud (loe: kavaldatud) suitsukate Nelli tõelisele sünnipäevakingile :)

Sellesse vaipa on kokku heegeldatud kõik sünnipäevalapse lemmikud satsisalli-lõngatuustid, erinevad näidistokid. Kõik lõngad, peale selle beezikas-valge, mis pildil paistab, on viimased jupid, mida ei saa enam kunagi isegi mitte juurde tellida. Seega, kahtlemata igati ainulaadne vaip :)

Mustri leiutasin oma lemmikust vanaema ruudust lõpuks suureks südamekujuliseks vaibaks.
Kuna igat värvi oligi täpselt nii palju, nagu vaibal näha, siis kompunnimist ja klapitamist oli rohkelt :) Aga tulemus oli seda kõike väärt ;)

Kellel nüüd endal ka suu vesiseks läks ja tekkis isu ühe heegeldatud vaiba järgi, siis Liannis on seda satsisalli lõnga veel terve kuhi. Ja lõpumüügihinnaga ;) Andke näppudele tuld!

Kallid! :)

Kaltsuvaibamaania vol.1

Sõbrakesed,
Nagu lubatud, on ees aeg täis usina(ma)t blogimist. Olen juba ette tänulik teie heatahtlikkuse ja pika meele eest! :)

Ma olen kaua mõelnud, mis "värk" mul nende kaltsuvaipadega on. Ei, sellised traditsioonilised, kangastelgedel kootud vaibad mul niimoodi hinges ei närigi. Aga ole lahke, igasugused lapitekid ja heegeldatud vaibad kripeldavad mul samamoodi, nagu Lizzi tabab igal kevadel ja sügisel täiesti seletamatu ja vastupandamatu vajadus maad kaevata :D
Lizzi puhul on see mõistatav, ürgsel tõul on omad ürgsed instinktid. Aga kas võib olla võimalik, et nii pika käsitööajalooga perel, kust mina pärit olen, võivad ka olla "käsitööinstinktid"? :D

Olin käinud juba sügisest saati kipras kulmuga ringi ja otsinud materjali, millest vaipa heegeldada. Isegi riidekapist said mõned päevinäinud trikotaazist särgid ja dressipluusid kõrvale tõstetud, et ehk annaks need parajateks ribadeks hakkida. Aga kuidagi nagu ikka ei tekkinud seda õiget "keemiat", mis oleks silma särama pannud.
Ja siis, ühel päeval, kui ma taas oma lõngakaste ühest virnast teise tõstsin ja neist vigurtorne püstitasin, jäi mulle kätte kast lõngadega, mis olid mulle sattunud juba mõned aastad tagasi, kui Liann Lõngade ladu Tartust ära kolis. Kes veel ei tea, siis pikka aega jagasime Liannidega sama büroohoonet. Kuduhullu tõeline adrenaliini-faktor - omada tööl naabriks põhjatut lõngaladu :D
No pikk jutt, lohisev jutt, igatahes, sattus mulle siis terve kastitäis satsisallilõngasid. Mina ja satsisallid?! Never-ever!  
Ja siis ma keerutasin taas neid satsisalli tokke käes ja mõtlesin seda "Never-ever!" mõtet, nagu need eelnevadki aastad samu lõngu käes keerutades ja volaaaa - tuluke süttis! :D see lõng oligi täpselt sellise jämedusega, nagu ideaalis võiks olla kaltsuriba, millest vaip heegeldada!
Ja edasine on juba ajalugu... ;)

Pitsilise vaiba idee leidsin internetist. Mustri lugesin lihtsalt foto pealt maha ja natuke tuunisin enda äranägemise järgi.
Vaiba läbimõõt 1m. Lõnga kulus 10 tokki (Jipiiii - 10 satsisalli maailmas vähem ja 1 ilus vaip rohkem).


Päikest teile! :)